Täna on Eesti ühiskonnas veel palju lapsi ja naisi, kelle elu on kulgenud mõeldes ainult igapäevasele ellujäämisele. Unistus nukust, friikartulitest, lihtsast mobiiltelefonist, sõidust laevaga saarele või Tallinna võib meile tunduda lihtsameelne, kuid neile on see suurim unistus. See on päris elu ja päris unistused.
Väga vähesega saab rõõmu valmistada neile, kelle elus on olnud palju vägivalda ja keelatud võimalusi. Kirjeldan siin paari lihtsat kuid südamesse ja hinge jäävat juhtumit. Nii lihtne oli panna nende inimeste silmad elus võib-olla esimest korda särama.
Pöördun Teie poole palvega, aidata perevägivalla all kannatanud laste ja naiste ellu tuua unistuste täitumise ime. Need on inimesed, kes soovivad vähe, kuid oskavad seda olla tänulikud.

Helendi lugu.

Suvelaagris joonistasid lapsed oma unistusi. Piltidel olid nukud, moodsad riided, mänguasjad. Üks 10.aastane poiss joonistas suure kausitäie friikartuleid. Tema soov oli süüa ükskordki elus nii palju friikartuleid, et neist saaks kõhu täis. Pidi ta ju kodus söömisel arvestama kogu aeg nelja õe ja emaga.
Järgmine päev sõitsime reisile Lätti. Reis sisaldas ka lõunasööki. Ja nagu imeväel oli menüüs ka friikartulid. Palusime kokal anda sellele poisile friikartuleid nii palju kui ta soovis. Laps ei uskunud oma silmi kui talle toodi suur kauss friikartulitega ja oli nii õnnelik, et hakkas nutma. Tema joonistatud unistus täitus.
Õhtul laagrisse jõudes palus ta oma joonistuse korraks enda kätte ja kui pildi tagasi andis oli friikartulite kõrvale joonistatud mobiiltelefon.
Unistustel on kombeks täituda.

Tiia lugu

Sõitsime Saaremaale konverentsile ja kaasas olid ka tugikeskusest abi saanud naised. Praamil olles jõime kohvi ja nagu ikka saatis naiste seltskonda mõnus jutuvada. Äkki märkasin, et üks naine on kadunud. Leidsin ta laevaakna juures seismas ja vaikselt merele vaatamas. Kui tema juurde läksin siis lausus ta õnnelikult:” Ma ei ole oma elu jooksul kordagi ühelgi saarel käinud. See on mu esimene laevasõit. Aitäh teile.”

Tiiu lugu

Meie tugigrupis osalev Lõuna-Eestist Pärnusse kolinud naise unistuseks oli näha elus kordi päriselt Pirita kloostrit. Naisel ei olnud vägivaldses suhtes elades võimalik olnud oma kodukohast kuhugi liikuda.
Tema unistust ei olnud raske täita. Eelmisel suvel oligi see ilus päev, kui sõitsime koos Tallinna, külastasime Pirita kloostrit, botaanikaaeda ja Tallinna teletorni. See naine räägib tänaseni oma unistuse täitumise ilusast päevast.

Nele lugu

Tegime koos abivajavate naiste ja nende lastega loovteraapiat, kus üks ülesanne oli ajalehtedest pabernuku tegemine. Üks laps viielapselisest perest hoidis seda omatehtud pabernukku süles ka järgmistes ülesannetes ning palus seda nukku koju kaasa võtta. Selgus, et 9 aastasel tüdrukul ei ole kunagi olnud päris oma nukku.
Rääkisin seda lugu kodus ja minu abikaasa läks järgmine päev poodi ja ostis tüdrukule, keda ta ei olnud kunagi näinud, suure nuku. Kuna see juhtus just enne jõule, siis selle lapse jõuluime jõudis kohale.